Vaskvardaid kasutatakse laialdasemalt kui puhast rauda. Igal aastal puhastatakse 50% vasest elektrolüütiliselt puhtaks vaseks, mida kasutatakse energeetikas. Siin mainitud vask peab olema väga puhas, vasesisaldusega üle 99,95%. Väga väikesed lisandid, eriti fosfor, arseen ja alumiinium, võivad oluliselt vähendada vase juhtivust. Vases sisalduv hapnik (vasesulatuses on väike kogus hapnikku kergesti segatav) mõjutab vase elektrijuhtivust suuresti. Elektritööstuses kasutatav vask on üldiselt hapnikuvaba vask.
Lisaks võivad lisandid, nagu plii, antimon ja vismut, muuta vasekristallide võimetuks omavahel siduda, mille tulemuseks on termiline rabedus, mis võib samuti mõjutada puhta vase töötlemist. Sellist kõrge puhtusastmega puhast vaske rafineeritakse üldiselt elektrolüüsi teel: anoodina kasutatakse ebapuhast vaske (st mullvaske), katoodiks on puhast vaske ja elektrolüüdiks vasksulfaadi lahust. Kui vool möödub, sulab anoodil olev lisandvask järk-järgult ja katoodil olev puhas vask sadestub järk-järgult. Rafineeritud vase puhtus võib ulatuda 99,99% -ni. Seetõttu on tavaline punane vask puhas vask, mida võib ligikaudselt võrrelda puhta vasega, millel on hea juhtivus ja plastilisus, kuid nõrk tugevus ja kõvadus. Lisaks saab seda hea elektrijuhtivuse, soojusjuhtivuse, korrosioonikindluse ja töödeldavuse tõttu kasutada keevitamiseks ja kiudkeevituseks. Lisandite puudumise ning elektrijuhtivuse ja soojusjuhtivuse vähenemise tõttu mõjutab hapniku jälg elektrijuhtivust, soojusjuhtivust ja töötlemist vähe, kuid see on lihtne tekitada "vesinikhaigust", mistõttu see ei sobi. töötlemiseks (lõõmutamiseks, keevitamiseks) ja kasutamiseks kõrget temperatuuri vähendavas atmosfääris ning paljud inimesed hakkavad seda kasutama juhtmete, kaablite, harjade, vase söövitamiseks elektromagnetilise deformatsiooni jaoks ja muude suurepärase juhtivusega toodete valmistamiseks.
